Proovisõit - Nissan Leaf
2018-03-17 19:35:00
Uus Nissan Leaf on võrreldes eelmise põlvkonnaga sihvakam. Madalama katuse- ja ilusa külgjoonega moodustub tänapäeva trendidega haakuvalt korralikult disainitud masin. Leafi C piilar värviti erinevalt muust kerest mustaks andes üldpildile huvitavama ja moodsama ilme.
Kui esimene Nissan Leaf torkas tänavapildis kohe silma ja kõik teadsid et tegu on elektrijõul liikuva sõidukiga siis uus enam nii väga silma ei torkagi. Aga siiski on selle kallal palju tööd tehtud - sees istudes hakkab silma, et A piilarid on paremini asetatud ja väljavaade tundub oluliselt parem.
Ühel rõskel märtsikuu päeval uude Nissan Leafi istudes olen positiivselt üllatunud et masin juba kohe peale käivitamist hakkab sooja puhuma. Nojah, kogemusi elektriautodega igapäevaselt napib ning sisepõlemismootoriga autodel tuleb ju veidi enne oodata kui auto mootor temperatuuri üles saab. Leaf aga rõõmustas õdusemate oludega kohe.
Uus Leaf sai täiesti uue salongi. Ees on istumisruumi rohkem nii laiuses kui kõrguses. Käetoed olid kohe õiges kohas ja mugava istumisasendi leidsin ma koheselt. Rool asetses minu jaoks sobivas asendis, seda saab üles alla ka sobivamaks reguleerida.
Uues Leafist tooksin välja selle, et esiakna serv on pikalt ette viidud ning linnaliikluses foorile lähedale seisma jäädes varjuvad foori tuled katuse serva taha, samuti on salongi peegel oma kinnitusega massiivne ja see kipub varjama linnaliikluses paremal pool asetsevaid liiklusmärke.
Armatuurlaua kujunudus meeldis, see näeb detailirohke välja ja istub täpselt kokku. Nupud ja lülitid grupeeriti loogiliselt ja nendes orienteerumine on kerge. Multimeediasüsteem meenutab oma ülesehituselt vägagi varasemal Leafil nähtut, samas on puutetundliku ekraani nuppe duubeldatud. Autot roolides hoiab see oluliselt aega kokku. Näidikupaneel on nüüd erinevalt vanast Leafist ühele ekraanile koondunud. Spidomeeter leidis endale koha paremal küljel, vasakusse aga võib kuvada kõiksugu autot puudutavat infot.
Tänapäeva autode mugavusvarustus on ülimalt pikk, ja kui hakkata süvitsi sellese kaevuma, siis võibki rääkima jääda. Roolisolijale on ju ikkagi kõige olulisem see et iste oleks mugav, rool oleks mõnus ja kilomeetrid kulgeksid mugavalt ja nauditavalt. Ja uue Leafiga on nii iste kui ka sõit tõesti nauditavad.
Leafiga sõitmiseks tuleb väikest käigukangi punni korra „Drive” asendisse lükata ja auto hakkabki vaikselt liikuma. Eco režiimis on auto uimasem ja kiirendamiseks tuleb gaasipedaali rohkem muljuda, samuti kui pedaal vabastada siis veeretakistus on suurem, kuna Leaf alustab koheselt energia regenereerimisega. Kui aga eco reziim välja lülitada võib Leafi võrrelda juba kiire sportluukpäraga ja ka gaasilt jala tõstes veereb see nagu iga teine masin. Usun et vähesed pereautod suudavad võistelda Leafi 0-100km/h kiirendusega.
Kiirendus ise on uskumatult ühtlane ja ei anna üldse tunda auto üle 1,6-tonnisest kaalust. Möödasõidud toimuvad selle masinaga liueldes, ilma erilise pingutuseta. Proovisõiduks saadud Nissan Leaf oli Tekna varustustasemega, kuhu kuuluvad kõik lisad peale ProPiloti, mis on Nissani uus tehniline lahendus auto sõidureas hoidmiseks ja iseseisvaks parkimiseks.
Adaptiivse kiirushoidjaga auto suudab linnaliikluses eessõitva auto tempot hoida, kuid juhul kui viimase juht otsustab hetk enne punase tule süttimist üle ristmiku sõita, siis Leaf kihutab talle kuulekalt järgi, ühesõnaga see on mugav aga silma peab ikkagi ise peal hoidma.
Tulede valgustugevus ja -kaugus on üsna arvestatavad ja selle üle ei kurda. Tuledest rääkides on esimesed vägagi ilusa disainiga, korpuses olevad läätsed on viidud nelikant raamidesse, mis moodustavad ilusa paarisruudustiku.
Teise põlvkonna Leafi üheks uudiseks on E-pedaal. Selle mõte selgub gaasipedaalilt jalga tõstes, kui auto alustab koheselt aku laadimisega ja hoo pidurdamisega. Vanemal mudelil kandis enam-vähem sama funktsiooni B-sõiduseade. Ütleks, et sellega sõita oli huvitav aga vägagi harjumatu, sest gaasi järgi andes juba hakkab masin kiirelt hoogu kaotama ja kui jalg üldse gaasilt ära tõsta siis jääb üsnagi kiirelt päris seisma. Pealegi tuleb äkilisemaks pidurdamiseks ikkagi piduripedaalile vajutada.
Mina ütleks et uue Leafiga on igati mõnus sõita ja selle sõidudünaamika on igati soliidne. Ainukeseks miinuseks tookski välja, et meie kliimas jääb reaalne sõiduulatus ikkagi alla 300km. Samas Eestlaste mõõdupuu, ehk Tallinnast Tartu sõidu, saab ühe laadimisega tehtud, praeguse märtsikuu ilmadega kui salongiküte peab pidevalt sees olema, on Leafi läbisõit ühe laadimisega realselt umbes 220-230km ja siis on sul salongis sooja 19 kraadi.
Vanal Leafil oli akupank 30 kW/h siis uuel on see juba 40 kW/h. Keskmiseks energiakuluks kuvas arvuti 20,5 kW sajale kilomeetrile ja see oli koos kütmise ja kõigi mugavustega. Sest kui autoga juba sõita siis võiks seda teha ikka mugavalt koos kõikide kellade ja viledega või siis juba üldse ühistranspordiga kulgeda. Kuigi matemaatiliselt ei tohiks uus Leaf nende parameetrite alusel üle 200 kilomeetri sõita, siis praktika näitas, et sõidab ikka küll. Ja praktikat tasub loomulikult rohkem uskuda. Tehase andmetel peaks uus Leaf suutma ideaaltingimustes läbida ühe laadimisega 378 kilomeetrit.
Esimestest istmetest juba rääkisin. Tagaistmetele mahub samuti ilusasti ära, tagaiste ei ole enam nii kõrge ja katusejoon ei lange kohe pähe, ühesõnaga keskmise kasvuga inimesel on seal igati normaalselt ruumi, kuigi jalgadega üleliia laiutada ka ei saa. Pagasiruumi mahuvad poekotid kenasti ära.
Sõidukilomeetri maksumus on võrreldes vedelkütuseid tarbivate autodega kordades odavam, samuti ka hooldus, kuna liikuvaid osi on kõvasti vähem. Mina arvan, et kui sa üle 200km päevas ei sõida ja sa saad rahulikult iga õhtu auto laadima panna siis oleks uus Leaf igati mõistlik ost. Minu arvutuse kohaselt sain Leafi sõidukuluks on umbes 2 eurot saja kilomeetri kohta, mis on väga hea tulemus. Soovitan soojalt kõigile uut Nissan Leafi proovida ja sobivusel ka soetada. Olen veendunud, et uue Leafi ülalpidamine on igati soodne.
Andrei Maljutin
