array(1) { [0]=> array(12) { ["id"]=> string(5) "83484" ["lang"]=> string(1) "1" ["author"]=> string(1) "1" ["category"]=> string(2) "10" ["brand"]=> string(3) "280" ["headline"]=> string(25) "Proovisõit - Toyota C-HR" ["posttime"]=> string(19) "2017-06-28 16:19:00" ["news_source"]=> string(1) "2" ["tags"]=> string(44) "toyota, Toyota CH-R, proovisõit, test drive" ["counter"]=> string(4) "8550" ["description"]=> string(154) "Loodetavasti tõmbavad tulevased ajaloolased kuhugi siiakanti piltliku joone ja ütlevad, et alates neist aastaist lõpetati igavate ja..." ["fulltexta"]=> string(5353) "

Loodetavasti tõmbavad tulevased ajaloolased kuhugi siiakanti piltliku joone ja ütlevad, et alates neist aastaist lõpetati igavate ja ühesuguste autode tootmine. Igal juhul võib nentida, et viimaste aastate jooksul on autodisaini üldpilt päris radikaalselt muutunud. Ilmekaid ja omanäolisi sõidukeid tuleb iga päevaga üha juurde ja juurde.

 

Toyota viimane linnamaastur C-HR on heaks näiteks just ühest sellisest. Seda vaadates tekib muidugi kohe tahtmine tõmmata paralleeli Nissani punnsilmse Jukega, kuid oma mõõtmetelt kvalifitseerub uus Toyota konkureerima pigem Nissan Qashqaiga. Loomulikult, kuidas siis teisiti – on ju Qashqai oma segmendi konkurentsitu müügiliider ning selle edu tiibade kärpimisel võimalikult suure osa endale krahmamisega on ametis pea kõik suuremad autotootjad.

 

C-HR sai siinkohal korraliku algkapitali nii Toyota hea juhitavuse, ökonoomsuse, kui ka madalate omamiskuludega. Vaieldamatult eristuv kujustus ning alla 18000 eurone alghind vihjavad, et kliente otsitakse pigem nooremate ostjate seast, kes soovivad palju ringi sõita ning seda igasugustes oludes.

 

Tõsi, kupeelikul, nagu juba nimigi ütleb – Coupe High Rider, pole tagumine istmerida just kõige mugavam, ka väikelaste väljavaatamise võimalused on suhteliselt piiratud, kuid ees on ruumi igati korralikult. Sisekujustuse stiil haakub auto olemusega: Toyotadele omased pikad sirged liigendati siin nurgelisemaks, mis lisab pisut dünaamikat ja erksust.

 

Väljastpoolt on muidugi vaatamist rohkem, pea iga nurga alt leiab mõne eriti esilekerkiva detaili: suured rattakoopad, lauge tagajoon ja kasvõi tulede kuju nii ees kui taga. Erilistele snoobidele pakub Toyota ka C-HRi ostjaile pisikest isikupärastamise programmi nipet-näpet vidinatega nii sisse, kui välja. Kõrge kliirens jätab küljelt vaadates mulje nagu oleks tahetud lihtsalt üks võimalikult lame plaat ratastele asetada. Tuuletakistustegur 0,32 on sellist tüüpi sõiduki kohta päris hea tulemus. Aga ei ükski kirjeldus ega ükski foto anna tõetruult edasi, seda mida võib kogeda juba oma silmaga. Tundub, et inimkonnale uus Toyota igatahes meeldib, sest üsna hiljuti teatas ettevõte juba 80000 tellimuse vastuvõtmisest.

 

C-HR ehitatakse Priusega samale põhjale, kuid sai ka mitmeid täiendusi. Nii prooviti raskuskeset veelgi allapoole viia ning muuta vedrustust. Saadigi paremini rooli kuulav ning juhitav auto. Tõsi, mootorivalik jätab pisut soovida: valikus leiab vaid 116-hobujõulise 1,2liitrise turbomootori ning 1,8liitrise sisepõlemismootoriga hübriidi. Esimesele pakutakse nii manuaal-, kui variaatorkasti, olemas ka nelikveo võimalus. Hübriidiga käib nagu ikka, kaasas vaid variaator. Mingite kõlakate kohaselt võib neile millalgi sekundeerida ka üks võimsam jõuallikas, mis oleks igal juhul abiks, sest nii ilmeka väljanägemisega sõiduk võiks ikkagi pisut särtsakam olla. Eriti arvestades sisepõlemismootoriga versiooni minimaalselt 1320- ja hübriidi 1380-kilogrammist massi.

 

Vedrustus esimesel sillal baseerub McPhersoni küünaldel ning taga topeltõõtsharkidel – ehk omas segmendis aastatega järeleproovitud ja töökindlal klassikal.

 

Sõiduomaduste poolest on raske midagi üllatavat välja tuua. Kes varem palju Toyotadega sõitnud, võtab ka selle auto kohe omaks. Ergonoomika ja nuppude asetus tuleb samuti tuttav ette. Muidugi selle vahega, et kaasaajal rändab üha rohkem ja rohkem funktsioone armatuurlaua keskel asuvale suurele puutetundlikule ekraanile. Kuid autonduses laiemalt levinud tava, et tähtsamad näidud kuvatakse kellepaneeli keskele, on ka siin kinnitust leidnud, seega ka muult margilt C-HRi üle hüpates ei tohiks auto kasutamisel suuri kohanemisraskusi tekkida. Meeldiv tõdeda, et materjalivalikul tehakse samuti Toyotas tööd ning need muutuvad järjest pehmemaks katsuda ning silmale kenamaks vaadata. Ning motoori häält kuuleb vaid siis, kui gaasipedaali korralikult litsuda.

 

Peamised näidud tehniliste andmete tabelist: pikkus 4360, laius 1795, kõrgus 1565 ning telgede vahe 2640 millimeetrit. Pöörderaadius 5,2 meetrit ning kliirens vastavalt kas tegu bensiinimootoriga versiooni või hübriidiga – 160 ja 148 millimeetrit. Pagasiruum mahutab minimaalselt 377 liitrit. Kõik see kokku kiirendab sajani olenevalt seadest 10,9 kuni 11,4 sekundiga.

 

Kokkuvõttev üldpilt ütleb, et Toyotas on tõsiselt autodisainile otsa vaadatud ning C-HRi puhul loobutud ettevõttele omasest konservatiivsusest. Julge hundi rind on rasvane – usutavasti pälvib uue Toyota edenemine turul veel pikemaks ajaks tähelepanu.

" } } Proovisõit - Toyota C-HR - AutoNet.ee

Proovisõit - Toyota C-HR

2017-06-28 16:19:00

Loodetavasti tõmbavad tulevased ajaloolased kuhugi siiakanti piltliku joone ja ütlevad, et alates neist aastaist lõpetati igavate ja ühesuguste autode tootmine. Igal juhul võib nentida, et viimaste aastate jooksul on autodisaini üldpilt päris radikaalselt muutunud. Ilmekaid ja omanäolisi sõidukeid tuleb iga päevaga üha juurde ja juurde.

 

Toyota viimane linnamaastur C-HR on heaks näiteks just ühest sellisest. Seda vaadates tekib muidugi kohe tahtmine tõmmata paralleeli Nissani punnsilmse Jukega, kuid oma mõõtmetelt kvalifitseerub uus Toyota konkureerima pigem Nissan Qashqaiga. Loomulikult, kuidas siis teisiti – on ju Qashqai oma segmendi konkurentsitu müügiliider ning selle edu tiibade kärpimisel võimalikult suure osa endale krahmamisega on ametis pea kõik suuremad autotootjad.

 

C-HR sai siinkohal korraliku algkapitali nii Toyota hea juhitavuse, ökonoomsuse, kui ka madalate omamiskuludega. Vaieldamatult eristuv kujustus ning alla 18000 eurone alghind vihjavad, et kliente otsitakse pigem nooremate ostjate seast, kes soovivad palju ringi sõita ning seda igasugustes oludes.

 

Tõsi, kupeelikul, nagu juba nimigi ütleb – Coupe High Rider, pole tagumine istmerida just kõige mugavam, ka väikelaste väljavaatamise võimalused on suhteliselt piiratud, kuid ees on ruumi igati korralikult. Sisekujustuse stiil haakub auto olemusega: Toyotadele omased pikad sirged liigendati siin nurgelisemaks, mis lisab pisut dünaamikat ja erksust.

 

Väljastpoolt on muidugi vaatamist rohkem, pea iga nurga alt leiab mõne eriti esilekerkiva detaili: suured rattakoopad, lauge tagajoon ja kasvõi tulede kuju nii ees kui taga. Erilistele snoobidele pakub Toyota ka C-HRi ostjaile pisikest isikupärastamise programmi nipet-näpet vidinatega nii sisse, kui välja. Kõrge kliirens jätab küljelt vaadates mulje nagu oleks tahetud lihtsalt üks võimalikult lame plaat ratastele asetada. Tuuletakistustegur 0,32 on sellist tüüpi sõiduki kohta päris hea tulemus. Aga ei ükski kirjeldus ega ükski foto anna tõetruult edasi, seda mida võib kogeda juba oma silmaga. Tundub, et inimkonnale uus Toyota igatahes meeldib, sest üsna hiljuti teatas ettevõte juba 80000 tellimuse vastuvõtmisest.

 

C-HR ehitatakse Priusega samale põhjale, kuid sai ka mitmeid täiendusi. Nii prooviti raskuskeset veelgi allapoole viia ning muuta vedrustust. Saadigi paremini rooli kuulav ning juhitav auto. Tõsi, mootorivalik jätab pisut soovida: valikus leiab vaid 116-hobujõulise 1,2liitrise turbomootori ning 1,8liitrise sisepõlemismootoriga hübriidi. Esimesele pakutakse nii manuaal-, kui variaatorkasti, olemas ka nelikveo võimalus. Hübriidiga käib nagu ikka, kaasas vaid variaator. Mingite kõlakate kohaselt võib neile millalgi sekundeerida ka üks võimsam jõuallikas, mis oleks igal juhul abiks, sest nii ilmeka väljanägemisega sõiduk võiks ikkagi pisut särtsakam olla. Eriti arvestades sisepõlemismootoriga versiooni minimaalselt 1320- ja hübriidi 1380-kilogrammist massi.

 

Vedrustus esimesel sillal baseerub McPhersoni küünaldel ning taga topeltõõtsharkidel – ehk omas segmendis aastatega järeleproovitud ja töökindlal klassikal.

 

Sõiduomaduste poolest on raske midagi üllatavat välja tuua. Kes varem palju Toyotadega sõitnud, võtab ka selle auto kohe omaks. Ergonoomika ja nuppude asetus tuleb samuti tuttav ette. Muidugi selle vahega, et kaasaajal rändab üha rohkem ja rohkem funktsioone armatuurlaua keskel asuvale suurele puutetundlikule ekraanile. Kuid autonduses laiemalt levinud tava, et tähtsamad näidud kuvatakse kellepaneeli keskele, on ka siin kinnitust leidnud, seega ka muult margilt C-HRi üle hüpates ei tohiks auto kasutamisel suuri kohanemisraskusi tekkida. Meeldiv tõdeda, et materjalivalikul tehakse samuti Toyotas tööd ning need muutuvad järjest pehmemaks katsuda ning silmale kenamaks vaadata. Ning motoori häält kuuleb vaid siis, kui gaasipedaali korralikult litsuda.

 

Peamised näidud tehniliste andmete tabelist: pikkus 4360, laius 1795, kõrgus 1565 ning telgede vahe 2640 millimeetrit. Pöörderaadius 5,2 meetrit ning kliirens vastavalt kas tegu bensiinimootoriga versiooni või hübriidiga – 160 ja 148 millimeetrit. Pagasiruum mahutab minimaalselt 377 liitrit. Kõik see kokku kiirendab sajani olenevalt seadest 10,9 kuni 11,4 sekundiga.

 

Kokkuvõttev üldpilt ütleb, et Toyotas on tõsiselt autodisainile otsa vaadatud ning C-HRi puhul loobutud ettevõttele omasest konservatiivsusest. Julge hundi rind on rasvane – usutavasti pälvib uue Toyota edenemine turul veel pikemaks ajaks tähelepanu.